BLOGI: Karita Starilova teekond poolmaratonini: „Ma ei osanud ei öelda ja nüüd ma jooksen“
Harvikeri büroojuht Karita Starilova alustas oma teekonda poolmaratonini täiesti ootamatult. Üks vestlus kontoris viis otsuseni, mis tundus alguses hullumeelne, aga on tänaseks saanud päris osaks tema igapäevaelust.
Kõik algas ühest küsimusest
See oli 3. novembril 2025, kui kontoris läks jutt jooksmisele ja maratonidele. Harvikeri juht Siiri tegi Karitale ettepaneku, et miks mitte minna jooksma poolmaratoni. Küsimus tuli nii kiiresti ja loomulikult, et ei jäänudki aega päriselt mõelda. Vastus ei olnud isegi teadlik otsus.
Esimene tunne oli hirm. Karita ei olnud kunagi sellist distantsi jooksnud ega pidanud end jooksjaks. Ja ometi oli ta nüüd sellel teekonnal.
Tegelikult oli ta juba oktoobris alustanud liikumisega, et tekitada harjumust ja kasvatada võhma. Esimesed märgid olid julgustavad, kuid novembris tuli paus. Shin splints sundis jooksmise ajutiselt kõrvale jätma, sest koormus oli liiga kiiresti kasvanud ja keha ei olnud veel valmis.
Raske algus, aga murdepunkt tuli
Kuigi jooksmine jäi mõneks ajaks pausile, ei jäänud liikumine seisma. Karita jätkas üldtreeninguga, käis KangooJumpis, liikus palju ja hoidis keha aktiivsena. Eesmärk oli anda kehale aega harjuda ja tugevamaks saada.
Murdepunkt tuli kohtumisel Donatase ja Ristoga, kui pandi paika treeningplaan ja räägiti ausalt läbi hetkeolukord ja eesmärgid. Kõige olulisem ei olnud plaan ise, vaid see, et Karita tundis, et temasse usutakse.
Algus oli raske. Motivatsioon kõikus, jalad valutasid ja tekkis küsimus, kas see kõik on üldse vajalik. Aga edasi viis tahtejõud ja soov jõuda eesmärgini. Suurimaks toeks on olnud pere.
Täna on juba teine tunne
Täna on Karita leidnud rütmi. Kaal on langenud, jooksmine on muutunud kergemaks ja tempo on hakanud kasvama. Kõige suurem muutus on aga see, et jooksmine on hakanud meeldima. Ta jookseb omas tempos ja mõnuga. Suureks abiks on saanud teisipäevased üldfüüsilised treeningud, mis toetavad jooksmist ja aitavad kehal tugevamaks saada.
Kui motivatsiooni ei ole, aitab kohusetunne. Teadmine, et pärast trenni on alati hea tunne. Ja kui trenni ei lähe, jääb see kripeldama. Kõige keerulisem on sobitada kokku töö, pere ja treening. Kahe lapsega pereelu ja igapäevane logistika nõuavad planeerimist ja paindlikkust, aga see on võimalik.
Karita eesmärk on joosta Rapla Selveri Suurjooksul poolmaraton ajaga kaks tundi ja kolmkümmend minutit. See on realistlik siht, kuid kõige olulisem on nautida teekonda ja ületada iseennast. Stardijoonel ootavad ees emotsioonid, elevus ja kerge ärevus.
Ja kui keegi kahtleb, kas poolmaraton on tema jaoks, siis Karita sõnum on lihtne. Proovi. Sest kui ei proovi, ei saa kunagi teada, mis tunne see oleks olnud.