BLOGI: Samm-sammult poolmaratonini - 10 km eneseületusest 14 km verstapostini
Kui aus olla, siis mõte poolmaratonist tundus alguses pigem kauge. Natuke hirmutav, natuke „ah, mis see siis ära ei ole“… Aga nüüd olen ma päriselt selle teekonna peal - samm-sammult, kilomeeter kilomeetri haaval. Koostöös Donatase ja Ristoga, kes hoiavad silma peal minu treeningkaval ja aitavad suunda paigas hoida, olen hakanud end teadlikult poolmaratoniks ette valmistama. Üksi oleks seda kõike kindlasti keerulisem teha - hea on teada, et keegi jälgib, suunab ja vajadusel korrigeerib.
Minu nädalad on muutunud päris sisutihedaks. Treeningkava ei tähenda ainult jooksmist, vaid pigem terviklikku liikumist ja keha arendamist. Nädalasse mahuvad ÜKE treeningud Raplas, ujumine, ratsutamine, KangooJump Elinaga ja tegelikult veel mitmed aktiivsed tegemised sinna juurde. Vahepeal on tunne, et puhata eriti ei jõuagi, aga samas annab see kõik nii palju energiat tagasi.
Aprilli algus tõi minu jaoks ühe olulise saavutuse - tegin oma esimese 10 km jooksu. See ei olnud lihtsalt “üks jooks”, vaid päris suur eneseületus. Kõige rohkem olen uhke selle üle, et ma ei jalutanud kordagi. See tunne pärast jooksu oli midagi sellist, mida on raske sõnadesse panna – segu rõõmust, kergendusest ja väikesest uhkusest iseenda üle.
Praeguseks on treeningkava natuke muutunud ja fookus on selgelt paigas: üks pikk jooks nädalas on kohustuslik. Kõik muu treening jääb endiselt kõrvale - midagi ei kao ära, vaid pigem toetab seda eesmärki. Ja nii ma liigun edasi.
Selle nädala verstapost oli 14 km jooks. Kui ma mõtlen tagasi sellele hetkele, kui 10 km tundus suur saavutus, siis 14 km tundub juba täiesti järgmine tase. Samas ei tulnud see 14 kilomeetrit kergelt, iga kilomeeter õpetab midagi uut.
Iga pisike tõus sellel pikal jooksul oli omaette eneseületus. Oli hetki, kus jalad muutusid raskeks ja keha ei teinud koostööd, aga samal ajal käis peas üks ja sama mõte: ära jää seisma, ära hakka kõndima. See sisemine dialoog ongi vist üks suurimaid väljakutseid, keha võib küll väsida, aga tegelikult otsustab palju see, mida sa iseendale ütled.
Pikal jooksul on kõige hirmutavamad just need kilomeetrinumbrid. Iga uus number paneb korraks mõtlema, kui palju on veel minna ja kas energiat jagub lõpuni. Vahel tundub, et distants on lõputu. Aga samas on iga läbitud kilomeeter väike võit! Märk sellest, et liigun edasi ja olen tugevam, kui võib-olla alguses arvasin.
Õpin iga jooksuga oma keha paremini tundma: millal tempot hoida, millal natuke tagasi tõmmata, kuidas hingata ja kuidas mõtteid kontrolli all hoida. See ei ole ainult füüsiline treening, vaid ka vaimne kasvamine. Vahel tuleb võidelda väsimusega, vahel oma mõtetega, aga just see teebki selle teekonna eriliseks.
Ma ei ole veel finišis, aga ma olen õigel teel. Ja võib-olla kõige olulisem ongi see, et ma naudin seda protsessi, kõiki neid väikeseid võite, raskemaid hetki ja arengut, mida ma iseendas näen.
Minu eesmärk on jõuda starti Rapla Selveri Suurjooksul ja teha seal oma parim jooks. Kohtume rajal - olgu distantsiks 5 km, 10 km või poolmaraton. Ükskõik, milliselt tasemelt alustad, kõige olulisem on lihtsalt alustada ja järjepidevalt edasi liikuda. ????