Mõne aasta eest Vändra Rattarallil osalenud karu olnud oma allajäämisest Kangertile ja Taaramäele endiselt väga häiritud. Metsakott rähelnud mitu talve koopas ega maganud korralikult, kuni jõudnud järeldusele, et enne ta hingerahu ei saa, kui on karistuseks ühe jalgratturi ära söönud.
Kui aeg kätte jõudnud, varitsenudki mesilemb põõsas ja piilunud mustikavarte vahelt välja. Peatselt kostnud maanteelt kummisahinat ja esimene grupp lähenenud. Mäsakäpp valinud ratturiparvest loodusseaduse kohaselt välja kõige nõrgema isendi, kes uimerdanud punastes pükstes teiste järel ja pistnud tasa selle järel jooksu. Peatselt hakanud laaneämber aga hingeldama ning tema suust väljunud maasikahais andnud ta ära.
Punastes pükstes mees vaadanud tagasi, röögatanud ja pistnud kännumarti nähes hirmsa hooga väntama. Kahekesi kihutanud nad kõigist mööda, sisenenud alevisse ja sööstnud staadionile, kuid kui hullunud karvapätakas tribüünidelt rahva möirgamist kuulnud, ehmunud ta ära ning pööranud kuulitõukajate platsi juures tartaanilt maha. Leidnud ringist läikiva raudmuna, haaranud mudalätakas selle pihku, tõusnud tagajalule ja - pannud tõukesse kogu aastatega kogunenud frustratsiooni - virutanud uue staadionirekordi.
Nüüd murakalõug rahunenud, aga et staadionilt olnud väga raske väljapääsu leida, jäänud niisama aianurka lösutama. Varsti riputatud eemal punaste pükstega mehele kaela medal ja rahvas plaksutanud kõvasti, mis olnud võsatölba arust mõistusevastane, sest mees olnud ju kõige nõrgem.
Autor: Juhan Voolaid
...