Hawaii 17. Vändra Rattaralli legend
Läinud kord eideke alevisse poodi, mummuline rätik peas ja korv käevangus. Aga tee olnud pikk minna, memmeke tahtnud juba teeveerde maha istuda, et korraks käimisest puhata ja maasikaid süüa, kui märganud põõsa all vedelemas omanikuta jalgratast.
"Ae! Ae!" hüüdnud eideke, aga läheduses ei olnud hingelistki, ainult metsast kostnud imelikku sorinat.
Ajanud memmeke ratta püsti ja uurinud seda hoolega, sest ratas olnud kuidagi kõrge ja kiitsakas, roninud siis hädaga selga ja riputanud korvi lenksupuu külge. Vänderdanud eideke Vändra poole ja mõelnud, et küllap poe juures selgeks saab, kes ratta ära kaotas.
Jõudnud memmeke alevisse, seisnud rahvas kahel pool teed ja juba oodanud teda. Eideke lehvitanud inimestele, nood pistnud seda nähes üheskoos plaksutama ja huilgama, haaranud memmekese sadulast ja hakanud kõrgele õhku loopima. Eideke karjunud esiti hirmu käes, aga kui ta lahti lastud ja kuldne medal kaela riputatud, punastanud memmeke heastmeelest ja olnud väga meeldivalt üllatunud.
Käinud poeski ära, sõitnud eideke tagasi, korvis juustukera ja suur pudel hapsi, laulnud omaette ja mõelnud ratta sinnasamasse jätta, kus ta selle leidnud oli. Aga kus sa enam! Vastu tulnud kitsais värvilisis rõivis mees, kes karjunud memmekese peale hirmsa häälega, rebinud ratta enda kätte, karanud selga ja kihutanud üleloomulikul kiirusel minema. Küll see olnud hirmus.
Autor: Juhan Voolaid