Roland Toome: igal rajameistril on oma käekiri

Esimese tõsisema jalgratta sai Roland lasteaiaealisena. „Enne oli neid abiratastega sõiduvahendeid ka, millega ma sõitma õppisin, aga esimene suurem ratas oli „Školnik“. Tartu lähedal Reolas püüti kruusatee peal mulle sellega abiratasteta sõitmist õpetada. Sõitma ma sain, aga pidama enam ei saanud ja see esimene üritus lõppes suure ühe kukkumisega,“ meenutab Roland muigega.

Õnnetus aga poissi eriti ei heidutanud, sest sõit sai selgeks ning põhikooli ajal käis ta mõnda aega isegi jalgrattatrennis. „Rakveres asus Pioneeride Palee, mille tagumisest uksest käisid poisid Rein Tedrekini juures ratast sõitmas. Läksin ka sinna ja jäin aastaks või pooleteiseks, aga siis tekkis paus,“ meenutab ta. Uuesti hakkas mees jalgrattaga rohkem sõitma paarkümmend aastat tagasi, peale ülikooli, kui Rakveres tööl hakkas käima. „Kuhugi pidi ju neid pingeid maandama, mis päeva jooksul kogunesid. Niimoodi olengi nüüd vaikselt vabal ajal suvel ratast sõitnud ja talvel suusatanud,“ räägib ta.

Ratas viib kisast-kärast eemale

 Aga miks ikkagi rattasõit põhiharrastuseks sai? „Näiteks jooksmine ei ole mulle väiksest peale meeldinud. Vahepeal käisime ühe seltskonnaga korvpalli mängimas, aga ratta juurde olen jäänud ilmselt sellepärast, et see on hästi tehniline ala ning rattaga saad minna kisast ja kärast eemale. Sadulas istudes oled pidevalt oma toimetamises ja mõte on kõikidest muudest asjadest eemal. Kuidagi on istunud mulle see ala,“ selgitab mees. „Tegelikult on kõikide spordialadega nii, et need aitavad ennast teistest asjadest välja lülitada. Meeskonnaaladel on see faktor võib-olla isegi suurem, samas näiteks korvpallis on võrreldes rattasõiduga ka vigastuste oht kõrgem,“ lisab ta.

Nii maanteel kui metsas

Rolandi rattakilometraaž on viimasel kolmel aastal jäänud 5000-5500 kilomeetri kanti. Varasemalt, nobedamatel aastatel, kogunes kilomeetreid isegi kuni 7800. „Umbes 2/3 kilomeetritest tuleb maanteel ja 1/3 maastikul. Maanteel sõidame oma maakonna lõunapoolsetel vaiksematel teedel, näiteks Tudu, Roela, Väike-Maarja ja Tamsalu kandis. Mõnikord liigume ka mere poole, aga seda juhtub tunduvalt vähem. Maastikul kulgeme Palermo terviserajal või Rakvere Rattamaratoni teedel, et maratonirajal oleks ikka mingi jälg sees, või siis käime väiksema pundiga lähikonna kruusa- ja metsateedel,“ räägib Roland.

Kuhu sõitma minna, sõltub enamasti ilmast, teeoludest ja sellest, kuhu kaaslased kutsuvad. „Kui väljas on mega tuul, siis maastikul on mõnusam sõita, sest metsas tuult ei ole. Kui eelmisel päeval on kõvasti vihma sadanud, siis ei taha jälle hästi metsa minna, sest meie savised teed on märjana väga libedad ja sel juhul on maanteel parem. Sõltub ka sellest, kuhu keegi sõidukaaslane kutsub,“ selgitab ta.

Sportlik pere

Roland ei ole oma peres sugugi ainus rattur, sest rattasõit on ka abikaasa Rita hobi. Kumb kumma selle harrastuse juurde tõi, ei olegi täiesti kindel, aga Roland arvab, et kui punktuaalselt võtta, siis ilmselt hakkas Rita varem regulaarselt rattaga sõitma. „Kui lapsed olid väikesed, siis abikaasal oli selline ratas, kus nii ees kui ka taga oli iste. Elasime Võsul ja naine käis kahe lapsega jalgrattaga Võsu vahel sõitmas,“ meenutab ta.

Pere mõlemad lapsedki on mingil hetkel rattaspordiga tegelenud. „Praegu poiss enam väga palju ei sõida, aga tüdruk tegi sel aastal Otepää 70.3 IRONMAN-i ära ja on osalenud ka rattamaratonidel. Ajaloos on ka selline hetk olnud, kus ühel rattamaratonil käisid kõik pereliikmed pjedestaalil, välja arvatud mehhaanik,“ muigab mees.

Rattasõit on seltskondlik ala

Rattasõit on Rolandi jaoks lisaks füüsilisele treeningule ja vaimsele puhkusele ka sotsiaalne tegevus. Enamasti sõidab ta ikka koos kaaslasetega, olgu selleks siis abikaasa või head kamraadid. Lisaks kuulub mees Rakvere Rattaklubisse Siplased. „Seltskond, kes paarkümmend aastat tagasi Rakveres rattasõitu harrastas, oli aktiivne ja on seda tegelikult tänapäevani. Hakkasime koos sõitma, sest päris üksi ei ole ju kogu aeg põnev. MTÜ Rakvere Rattaklubi Siplased tekkiski meie sõpruskonnas ning esmajoones selleks, et ühiselt korraldada spordiüritusi. Mõte oli koondada Lääne-Viru aktiivsed inimesed,“ selgitab Roland. Ta lisab, et klubis ei tegeleta ainult rattasõiduga, talvel näiteks osaletakse oma meeskonnaga Estoloppeti suusasarjas.

Siplased ei seostu kõrvaltvaatajal esmapilgul ehk üldse mitte rattaspordiga, aga Lääne-Virumaa ja Rakvere kandi inimesed teavad, et just Siplasemäeks kutsutakse rahvasuus mäge, kust lähevad läbi praegused ratta- ja endised suusarajad. Sealt kandist kulgeb ka Rakvere Rattamaratoni rada, mille planeerimisel on Roland samuti käed külge pannud.

Et teistele elamusi pakkuda

Maratoni korraldamise juurde sattus ta oma sõnul üsna isevooluteed pidi. „Umbes kakskümmend aastat tagasi korraldasid Rakveres maratoni kolm meest: Vahur Leemets, Riho Kokk ja Andres Pajo. Olin aastaid selle ürituse toetaja, aga organisatoorselt kokku ei puutunud. Ühel hetkel nad aga lõpetasid ära. Selleks hetkeks oli MTÜ Siplased juba loodud ning saime aktiivsemate liikmetega kokku ja otsustasime, et lükkame maratoni uuesti käima. Kuidagi isevoolu teed ongi läinud nii, et osa korraldamisest on minu peale jäänud,“ sõnab Roland. Tema vastutab praegu Rakvere Rattamaratonil üldtrajektoori paika paneku eest ning tegeleb raja ettevalmistamise ja tähistamisega.

„Selle toimingu eest tasu ei ole, vanasti nimetati seda ÜKT-ks. Eks ta selline kambavaimus koos tegemine ja teistele elamuse pakkumine on,“ arutleb Roland, mis teda rajameistrina ametis hoiab. Raja valmise protsess on ju pikk – esimesed luuresõidud tehakse juba eelmisel sügisel, kui puud on lehti langetanud ja loodus ei ole enam nii lopsakas. Siis on nähtavus parem ja võimalik raja profiil paremini hoomatav.

Igal aastal midagi uut

Rajameistri töös leidub aga küllaldaselt peamurdmist ja väikest loomingulistki aspekti. „Väljakutseks on see, et igal aastal oleks pisut erinev rada. Maraton toimub Rakvereski juba 17. korda ning leidub neid, kes on kõik korrad käinud. Soovime, et ka neile oleks alati midagi uut. Kindlasti peab rada olema nauditav ja tehtud nii, et see ei häiriks kedagi ja oleks kooskõlas maaomanike soovidega. Igatahes, maaomanikele, kes on vastu tulnud ja lubanud rada oma maadest üle minna, kindlasti sügav kummardus,“ on Roland tänulik.

Rakvere ümbrus pakub tema meelest rajameistritele väga häid võimalusi. „Üldiselt on ju iga Eesti kant natuke omamoodi ning igaüks pakub seda, mis tal on. Kuna meie lähedalt jookseb Pandivere kõrgustiku voor, siin on terviserajad ja vanad suusarajad, siis võimalusi on. Kui on kuiv ilm, siis on Rakvere maratonil hästi nauditav sõita, ratas veereb hästi. Vihmaga on olukord teine, sest rada muutub väga libedaks. Näiteks ühel aastal kallanud lausvihm tegi olud selliseks, mis sundisid ka esimesi mehi 20-30 minutit kauem rajal olema,“ toob rajameister näiteks.

Võistlemine motiveerib trenni tegema

Rakvere Rattamaratonil Roland ise töökohustuste tõttu startida ei saa, kuid teistel Bosch Eesti Maastikurattasarja sõitudel ja mõnel muulgi maratonil on kohal. „Iga rada on omamoodi, on ta siis Viljandi, Rõuge või Jõelähtme. Osad rajad kulgevad looduskaiste aladel ning kui sa ei ole eriline matkasell, siis sa ei pruugi muidu sinna kunagi sattudagi. Erinev loodus teeb erinevad rajad ja igal rajameistril on oma käekiri,“ leiab mees, et kõikidel radadel leidub midagi sellist, mille pärast sinna tasub minna.

Võistlustele võiks tema meelest end kirja panna aga kasvõi sellepärast, et see motiveerib korralikumalt trenni tegema ja tänu sellele on ka füüsiline vorm hea. „Rattasõit aitab kindlasti vormis olla, sest kui sa soovid kõik sarja etapid läbida, siis see paneb liigutama. Maratonipäeval lihtsalt ilma eelneva treeninguta ratta selga istuda nii positiivne ei ole,“ kinnitab ta.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu / Riho Lüüs / Bosch Eesti Maastikurattasari